Mogari no mori

See on selline täitsa pimesi vaatama hakatud. Saatuslikuks sai poster - no, lihtsalt vaadake, maaliliselt ilus koht. Kena operaatoritöö ja hästi valitud asukoht on rohkem kui 999 sõna, kuid lühikestel dialoogidel ja väikestel sõnavõttudel on pea sama tähtis roll mängida. Kokku saamegi üle tuhande.

Kas nüüd minu robotilik kirjutamisstiil oskabki sisukirjeldust teha.
Tegevustik algab vanadekodus, kuhu on just tööle asunud Machiko, kes on vaikselt üle saamas oma poja kaotamisest. Ta on surma ootavate ja seniilsete vanainimeste hooldaja. Algus ei ole just kõige parem, kui noorel naisel tekib konflikt Shigekiga. Mees, kes juba 30 aastat leinab oma kadunud naist. Järgmisel päeval on aga see intsident unustatud ja alustatakse uuesti. Vanamees on elurõõmu täis ja läbisaamine Machiko hea.
Võetakse ette autoreis, mis aga lõppeb õnnetusega ning Shigeki pääseb põgenema. Üsna pea saab Machiko ta kätte, aga paar paistab eksinud olevat, kuid see pole nii. Tegelikult oli vanamehel algusest peale teised plaanid. Shigeki otsib oma naise puhkepaika ja kohta, kus ta saaks rahulikult oma viimaseid hingetõmbeid teha.


Läks küll keeruliseks. Põhiline tegevus toimub metsas. Ilusas Jaapani metsas. Õhkkond on selline müstiline, tume ja samas maagiline. Neil pole selliseks retkeks midagi kaasas. Peavad magama puuvarjus ja üksteise kaisus, et külm ära ei võtaks. Mets ei pane ainult Shigeki proovile - vana ja väeti nagu ta on, vaid toob välja Machiko traagilise mineviku - tema probleemi veega. Väikse jõesängi ületamine saab suureks probleemiks. Tema poeg vist uppus, sest otsest infot hukkumise kohta me ei saagi.

Pikalt pole midagi kirjutada. Neetult ilus. Kestvuseks 1h ja 30 minutit, mis on tore, sest tavaliselt kipuvad sellised filmid venima. Kahju, et making ofil subtiitreid ei ole. Paistis, et vanadekodu ja selle asunikud on kõik real life.

NK vol. 7 (Don't Laugh at My Romance)

Hito no sekkusu o warauna (Don't Laugh at My Romance/Sex is No Laughing Matter)

Noorsandil Mirumel tekib suhe oma õpetajaga. Olukorra teeb keeruliseks veel see, et Mirumel hoiab silma peal tema kauaaegne sõber En-chan, kellel oma korda hoiab silma peal Domoto. Tekib selline armastuserivi. Tegemist on rohkem komöödiaga kui suhtedraamaga. Ei minda sügavale probleemidesse, vaid on maitsestatud kergelt muheda huumoriga. Teksti on vähe ja oluline antakse edasi pildis. Ülikool, mis on peamine tegevuskoht on ise selline poole uimane ja lihtsalt chill koht, kus õpilased mõnusalt aega veedavad. Sama pakkus ka film - mõnusat ajaveetmist.

Akiresu to kame (Achilles and the Tortoise)

Kunstnik, kes üritab, üritab ja kui kõik ebaõnnestub üritab ta uuesti. Tema elu on jagatud kolmeks - algus(laps), hakkab midagi looma (ülikool) ja lootusetus (keskiga).
Suurepärane komöödia Takeshi Kitanolt. Paljus musta huumorit, omapäraseid tegelasi ja värvilisi pilte. Värvide valik on väga silmapaistev. Kasutati vist Kitano enda tehtuid pilte. Kui sügavamale vaadata, siis tegemist on jälle ühe ego-laksuga. Iga "kunstiteos" on kui viide tema filmidele, aga pole hullu, sest sobib ka niisama vaatamiseks.

Yogisha X no kenshin (Suspect X)

Ütlen kohe, et film näeb hea välja. Korralik atmosfäär thrilleriks on loodud. tegelased on paigas, stoori huvitav, aga selle põnevus kruvimisega ja lõppvaatusega osati ära rikkuda, mis oleks võinud olla täitsa hea. Kassihiiremäng kahe tegelase vahel näitab potentsiaali - matemaatika vs füüsika geenius ja kohati kasutatakse see kenasti ära ning meenutab Death Note'i, aga lõppeb ootamatult ja igavalt.
Film on nö seriaali Galileo täispikk stand alone või kuidas seda nüüd kirjeldatakse. Oligi mulle rohkem tutvustus seriaalile ja huvi on nüüd täitsa olemas.

Wo Bu Mai Shen Wo Mai Zi Gong (True Women for Sale)

Kas asi minus, aga see kõik lendas minust mööda. Seda sain aru, et tegemist karmi teemaga. Narkomaanist tänava prostituut, kes üritab koguda raha uute hammast jaoks. Hiinast tulnud rasenaine koos lapsega, kes tuleb Hong Kongi, et oma surnud abikaasa kindlustusraha saama. Seda kõike oleks võinud tumedamates toonides teha. Oht, et midagi halvast läheb oli nagu olematu ja triiviti kindlalt finišisse. Näitlejad see eest tasemel. Peale naiste teeb korraliku rolli HK vanameister Antony Wong, kuid kahju, et nende talenti raisati.

Love Com (Lovely Complex)

Lühike poiss, pikk tüdruk - kas selline armastus on võimalik? Oma klišeede ja muu säärase üle nunnutamise all peidab end tore komöödia. Kuigi jah, ei midagi erilist. Alguses oli manga, siis anime ja nüüd film. Mina jõuan alati enne filmidele ja oska öelda kui halb või hea see võrreldes anime ja mangaga on. Kardan, et filmini jõudes on aur juba välja lastud ja liigutakse vana rasva peale. LC tundub kui live actioni piloot osa ja parem on alles ees, kuid see ei ole nii.

Okuribito (Departures)

Okuribito ei ole loomulikult ainuke hea draama Jaapanist, aga suur edu ja täidetud auhinnariiulid teevad sellest ühe viimase aastate tuntuma tõusva päikese maa filmi. Tegelikult oleks selle populaarsuse osaliseks võin'd saada ka Kabee - Our Mother, Tokto Sonata, Still Walking, All Around Us ja komöödiad Fine, Totally Fine ning Akiresu to kame. Kõikidel nimetatud filmidel on midagi erilist ja seda on loomulikult Okuribitolgi, aga see temaatika, mida käsitletakse läheb/läks inimestele rohkem peale, selleks on elu ja surm. "Surm on värav. Surm ei tähenda veel lõppu, vaid on lahkumine praegusest, suundumine järgmisele tasandile."

Peale seda kui orkester laiali saadetakse suundub töötu Daigo koos naisega tagasi oma kodulinna ja hakkab elama temale ema poolt pärandatud majas. Lehest kuulutust lugedes, et otsitakse tööd inimesele, kes aitaks lahkujaid arvab Daigo, et tegemist on reisibürooga, aga võta näpust, hoopis matusebüroo. Kuna palk on hea jääb ta püsima, aga üritab seda oma naise eest varjata.
Tegemist ei ole tavalise matusebürooga, mitte selline nagu "Mulla All"- Surnu saadetakse ära vanade rituaalide saatel.
Tagasi kodukohta tulles hakkab Daigot painama küsimus, et miks lahkus ta isa, kui too veel väike oli. Proovides neid valusaid tundeid maha matta, kerkivad nad ikkagi esile ja mineviku eest pääsu pole.


Film algab lõbusalt, tükike muhedat musta huumorit. Kahju, et seda nii vähe on, sest hiljem surutakse seda kurbust liiga peale. Kas just liiga palju, aga hingamisruumi ei jätku. Hinge jääb kraapima matusebüroos töötava naise väike kõrvalliin, mis räägib tema pojast. See tuuakse esile alles lõpus ning ei vii kuhugi.
Leiab miinuseid, kuid tegemist on tegelikult tugeva draamaga. Just selline, mida vaata et ainult Jaapanis teha osatakse. See on suurepärane näide praeguse aja Jaapani kinost ja tore teada, et seda hakatakse hoogsalt ülemaailma näitama. Film ise oli 24 nädalat kinodes jooksnud kui tänu Oscari võidule esinumbriks tõusis. Eelmise/selle aasta üks parimaid, aga nagu öeldud sellised headusi tehti Jaapanis veel ja neid vaatamata filme jätkub.

NK vol. 6 (Mother)

Oi oi pole kaua midagi kirjutanud ja viimasel ajal olen saanud filmide vaatamise hoo uuesti sisse. Neetud praktika. Uudiseid on tulnud omajagu ja alustaks Joon-ho Bongi Motherist, mis väikeste Internetis liikuvate sahinate saatel juba tema uueks meistriteoseks kutsutakse. Peale kassahiti The Hosti oleks arvanud, et temalt on tulemas järgmine meelelahutuslik linatükk, aga võttis suuna kõrvale ja lavastab väikse-eelarvelise thrilleri emast, kes peab tõestama, et tema vaimupuudega poeg pole süüdi mõrvas. Ega plot nagu midagi erilist polegi, aga härra Bongi käe all võib sündida midagi vägagi head. Respekt.
Loomulikult ei saa mainimata jätta Chan-wook Parki Thirsti, mille poster Koreas ära keelati ja ümber muudeti. Trailer.

Aasta kõige oodatumaks uuslavastuseks on kindlasti venelaste Newsmakers, mis on remake Johnny To filmis Breking News ja trailerit vaata siit.

Veel films to look for:

Jaapani Spiderman kikib äässi. Hollywoodi oma jääb pika puuga maha. Loe ja vaata siit.
Uus täis CGI'd trailer Goemonist.
Kitamura ja Iwai koostööna valminud animatsioon Baton!
Ärge vaadake The Perfect Spleepi
Korea noir The Private Eye, mis tundub isegi päris huvitav. Natuke komöödiat, thrillerit ja põnevust. Äkki midagi Memories of Murderi sarnast headust.
Satoshi Miki (i love that guy) Instant Numa. Teaserit veel pole, kuid poster täitsa olemas ja...

...väike klipp Kumiko Asost lühifilmist Slow is Beautiful. Kanojo wa kirei desu

Ja see on kõik. Võhm on otsas. Natuke hiljem kirjutan Okuribitost paar sõnakest.

Gokusen S2 (Live Action)

Tuletab meelde situatsioon, kus koolis on ajaloo jaoks vaja teha referaat. Kogu klass teeb loomulikult Internetist copy-paste. Mõned muudavad paar asja ja natuke välimus ning annavad õpetajale. Mina olengi nüüd õpetaja rollis ja pean aru, et Gokuseni stsenaristid on esimese hooaja aluseks võtnud, natuke surkinud ja mulle vaatamiseks andnud. Kas panna sellele laisale poisiklutile see kolmekene ära. Midagi ta ikkagi tegi või kindel kaks ja uuesti. Ma isegi annaks armu, sest mõned episoodid ja üldine välja nägemine olid head. Head ses suhtes, et käis season 1. tuntud rada - armas, naljakas ja lihtsalt mõnus jälgid. Kahjuks viimaste osade liigne moraalitsemine ja kõnede pidamine sai suureks piduriks ja pidin isegi pingutama, et lõpuni vaadata. Keegi sai peaaegu igas osas peksa. See hakkas juba üle viskama.
Tegelastega polnud nii head sidet kui esimeses. Väljanägemiselt sellised suured ilueedid ja puha. Õpetaja Yankumi toob alati naeru näole ja tema tegelaskuju on seriaali juures üks suur pluss.
Võib-olla tahan luua liiga palju paralleele S1ga, aga pole parata, sest see oli parem. S3 juurde praegu ei lähe ja pean väikest pausi. Liiga palju ja korraga pole ka hea.

Rahuldav

Mul ema küsis, et kas nad on geid?

Antique

Posteril paremal üleval nurgas asuv isik ei ole naissoost. Tegemist on mehega, gei-mehega. All vasakus nurgas olev noormees, kes väga homoerootiliselt kooki limpsib on tegelikult endine poksija ja ei ole gei. Segane poster.

Film ise oleks võinud ka segane olla, eriti kui kokku pannakse komöödia, draama, gei-suhtedraama, thriller, pantvangi intsident ja natuke müsteerium horrorit. Memonto Mori ja My Lovely Weeki lavastaja saab üllatuslikult hästi hakkama. Suudab sellisesse virr-varri isegi mahlakat ja kiiret editingi lisada. Midagi Memoris of Matsuko sarnast. Pole küll ise näinud, aga läbi sai klõpsitud ja päris segaseks jäi. Antiigis seda viga ei tehtud.
Lugu ise räägib pagaripoe avanud Kimist. Jah, kõik näitlejad paistavad välja kui meesmodellid ja on lihtsalt ilusad. Pagariks tahab saada Min, kes kunagi keskkooliajal Kimile armastust avaldas ja tordiga näkku sai. Kuna Mini heale töökogemusele ja kuulsusele vastast pole ongi kohta tema. Sellega kaasneb hiljem suhtedraama prantsuse poiss-sõbraga.

Õpipoisiks endine poksija, kel halvenev silmanägemine ja tühi tulevik ees ootamas. Veel üheks töötajaks on Kimi kasuvend, kes proovib oma venda kaitsta selle eest, et teda uuesti ei röövitaks. Siin hakkabki see thriller ja natuke müsteeriumit. Väiksena rööviti Kim, aga tal on sellest ainult üks mälestus - see, et röövel söötis talle hästi palju magusta ja on siiani vabaduses. Et tumedast minevikust pääseda avabki ta pagaripoe. Veel üheks põhjuseks toob selle, et seda külastab ilmselt palju naisi - seda öeldaks filmi alguses. Hiljem saame tegeliku põhjuse teada.

Ei oska öelda kui palju seda Jaapani mangat jälgiti, aga pidi olema lähedasem kui Jaapani enda TV-seriaal, mis selle geitemaatik tahaplaanile lükkas. Siin filmis oli seda parajalt. Rohkem oleks võinud olla sellised väikseid muusikalisi etteasteid. Päris alguses oli üks ja kõik.
Thrilleri sissetoomine oli tegelikult ebavajalik ja ei andnud nagu midagi juurde. Oleks võin'd vabalt olemata olla. Hea seegi, et seda hästi tehti.
Näitlejad on loomulikult silmarõõmuks naistele ja geidele, aga välimus kõrvale jätta, siis ütleks, et polnud paha. (Ilusaid) naisi eriti ei kohta. Kuna ma sain posterist valesti aru ja jäin seda naist ootama ning hiljem aru saades, et tegemist on mehega, siis...jah, sellist asja pole enne juhtunud.

Täitsa omapärane ja õigesse žanrisse ei olegi kerge paigutada. Tuli üllatusena, sest enne vaatamist olin pimeduses ja arvasin, et on mingi armastuse nelinurk, kus kõik tiirlevad ühe naise ümber, aga... "I saw a gay porno once. I didn't know until halfway in. The girls never came.
The girls never came!"

Antique



You may also not like: Dasepo sonyo, Kiraware Matsuko no isshô

Gokusen S1 (Live Action)

Endalegi üllatuseks suutsin ühe tv-seriaali lõpuni vaadata (kui GK välja arvata). Õigemini ühe hooaja, aga hea seegi, sest viimati sain sellise trikiga hakkama paar aastat tagasi. Sai neid populaarseid Losti ja PB jälgitud, aga üks hetk enam ei viitsinud. Jäi selline tunne, et mida aeg edasi seda naeruväärsemaks sisu läks ja pigistati viimased piisadki välja ning muutus kuivaks, kuivaks ja kuivaks.

Gokusen sattus silma, kui nägin, et see aasta on tulemas täispikk mängufilm. Nagu Jaapanis kombeks oli tegelikult alguses manga, anime, TV-seriaal ja siis täispikk mängufilm. Juutuubis mõned klipid vaadatud ja paistis, et selline huumor läheb mulle peale. Nii oli ka terve esimese hooaja jooksul, et naljade, kawaii-hetkedega ja muude koomiliste situatsioonidega osati ringikäija, aga kõik see lõppes suure moraalilugemisega, noortele mõeldud õpetussõnadega ja muu selline. See juhtus iga osa lõpus ning pani silmi pööritama kui naiivne ja sinisilmne sõnum mind ootas. Miski tõmbas mind siiski lõpuni vaatama ja selleks olid tegelased, eriti peaosaline Yankumi - hüperaktiivne ja lõbus noor naine, kes täidab oma eluunistuse saada õpetajaks. Samas peab ta varjama oma yakuza-perekonda kuuluvust. Tema käsutusse saab kooli kõige karmim klass 3-D. Vaikselt hakkab ta noortele kaakidele elutarkusi jagama ja on abistajaks muudes olukordades.

Fight-oh

Kui vigadest mööda vaadata, mis selle seriaali puhul on kerge, siis on tegemist hea j-dramaga. Oleks saanud ilma liigse ülepingutamisega veel parem olla. Sellegi poolest ootan meeleldi, et saaks 2. hooajaga algust teha.

Sellest on veel kirjutanud Shin 13-Street Filmiblogis siin.

Twitch-O-Meter: ... is ready for his extreme close-up!

Twitchfilm.net'is on üks tore rubriik, kus antakse näitleja 5 close-up pilti ja tuleb ära arvata, mis filmist on see võetud. Meeldib näitlejate valik - see on super. Vajuta nime peale, et neid viit pilti näha.

Simon Yam

Anthony Wong

Tony Leung

Song Kang-Ho

Stephen Chow

Danny Trejo

Tadanobu Asano

Zhang Ziyi

Shin Ha-Kyun

Donnie Yen

Wonderful Town

Takua Pa on väike linn Lõuna-Tais. Peale tsunamit on paljud kaotanud oma töö. Linn on vaikselt oma endist hiilgust taastamas, seda ainult uute hoonete näol, sest inimesed elavad ikka minevikus. 3 aastat peale traagilisi sündmusi ilmub linna noor arhitekt Ton, kes tuli vabatahtlikult uue hotelli ehitamisel silma peal hoidma. Peatub ta väikses hotellis, mida peab kena Na. Neil tekib suhe, mis kohalikele pole see eriti meelt mööda ning suunavad oma viha ja meelepaha Toni peale.

Toni tegelasekuju on lavastaja Aditya Assarat peegeldus endast. Tüdinud linnaelust ja otsides rahu suurest kärast satub ta vaiksesse, kuid sisimalt depressiivsesse linna. Lavastaja ise on viimased 12 aastat Ameerikas elanud ja kui ta sünnimaale tagasi tuli oli see totaalselt muutunud. Leidis, et kõik on kuidagi uus, aga samas on see ilu jäänud. Seal elavatele inimestele võib maakoht igavana tunduda - tolmune ja palav "põrgu", kuid mitte talle.
See on tegelikult üks nurkadest. See ei ole ainult vaade post-tsunamile ega ühe mehe eneseleidmisele vaid omakorda kooslus armastusfilmist, kogukonna liigsest ühte hoidmisest ja koos läbitud raskustest, mis kokkuvõttes võib traagiliselt lõppeda. Tonist saabki kui muutuse metafoor. Osa inimesed ei aktsepteeri teda. Tahetakse, et kõik oleks nagu vanasti. Ühele annab ta siiski lootust, kuid kartus teistele silma vaadata ja seda tunnistada on raske. Inimesi ei ole nii kerge "parandada" kui maju - see võtab palju rohkem aega ja kannatust.

Aeglaselt liigub kaamera mööda maalilise maakohti, viskab pilgu rusutud majadele/inimestele ja püüdlustele alustada uuesti. Selline tüüpiline festivalifilm (endale see sõna enam eriti ei meeldi).
Kannatab mitme nö mitme kõrgpunktisündroomi käes. Olin valmis juba voodilt tõusma, aga ei, film jätkus. See, mis lõpus toimus tekitas imelikke tundeid. Samas oleks see võinud olemata olla, aga teise nurga alt vaadates tõmbab see hästi filmi kokku. Oli küll etteaimatavalt traagiline nagu mõnes Korea filmis, aga oma töö tegi ära.

Hinnet ei hakkagi panema. Mõnele võib tunda igava ja venivana, aga mulle just lähevad sellised filmid just korda. Tugev täispikk debüüt, kuid mitte perfektne.
Meenutav tugevalt Pöffil linastunud Mozart Towni - tempo ja oma lõpplahenduse poolest.

NK vol. 5 (if we could only see us now)

Sain oma kaua oodatud Thrice - if we could only see us now CD+DVD kätte. DVD sisaldab endas 110 minutist ülevaadet bändi neljast esimest aastast. Selline tüüpiline kuidas kokku saadi, raske algus, plaadilepingud ja muu suurem kiitus. Ega midagi erilist polnudki loota: sain, mis tahtsin. Pluss eraldi 9 live esinemist ja paar muusikavideot.
Natukenegi teadmisi Thrice poiste tegemistest ja pundis mängivate isikute iseloomust. Enne seda olin rohkem teadlik ainult lauljast/kitarristist Dustin Kensrue'st, sest peale Thrice tegeleb ta ka soologa ning andis 2007 välja folkrockiliku albumi Please Come Home. Paneb imestama, et PCH tuli välja alles nii hilja, sest DVDle saab näha, et ta esitas mõningaid lugusid juba aastal 2001.
Kui esimest korda kuulsin The Alchemy Index'id (vols I II III IV), siis pani mõtliskema nende selline suuna muutus. Tehti algus natukene karmimat post-hardcori ja vajuti vaikselt elektronilise, folki ja experimental rocki peale, siis peale DVD vaatamist enam mitte. Oli näha alget, et poisid tahavad iga albumiga midagi uut pakkuda. Kitarrist Teppei Teranishi suuri üritusi õppida jazz-klaverit ning Dustini akustilisekitarri jämm - seda kõike pakub Index vol IV: Earth.


Kaasas oli veel EP paarist rare'ist, live'st ja acousticust. Pakkus rohkem rõõmu kui DVD ja ost oli seda väärt ning kõik oli minu jaoks väga kenas pakendis.
Albumid: Kui enda lemmikust rääkida, siis seda nagu ei olegi. Nõrgemaks pean ma Index't vol I: Fire. No ütlema, et kõige rohkem läheb peale Vheissu, The Illusion of Safty ja Vol 4: Earth.


Eile sattusin eelmise aasta kriitikute poole üheks aasta parimaks valitud Shugo Tokumaru Exit'i nimelise albumi otsa. Kriitikud kriitikuteks, aga ütlen, et tegemist on hea kraamiga. Jah, sõnadest ei saa aru, kuid pole hullu, tegemist on alternatiivset multi-intstrumentaal-pop viljeleva andeka noormehega ja lüürika on boonuseks, sest instrumentaalne muusika, mis kõlaritest tuleb ning läbi tolmuse toa ja mööda betoon seinu voolab on puhas nauding. Oleks tore kui saaks natukenegi vanemat kraami kuulata, aga seniks saab Exiti saatel oma päikse poolses toas chillida.

Natuke filmipahna ka sekka. Eelmises postituses oli To uue filmi teaser, kuid asja teeb segaseks see, et netis levib filmi kohta kaks erinevat ploti ja siiamaani on arusaamatu, et kumb on õige.
Trailereid on isegi, kolm mida võiks ära märkida. Olen natuke BLOOD: THE LAST VAMPIRE juttu teinud ja nüüd on väljas pikem klipp sellest peadpööritavast vereimejate madinast - siin.
Sniper - Hong Kongi põnevusthriller, mis laenab päris palju elemente Hollywoodi kõvematest möllufilmidest. Uuem video Derek Yee The Shinjuku Incidentist.

Kõik kolm on sellised mainstriim kino põldudelt korjatud ning karm tõde on see, et väiksema eelarvelised draamad jäävad kahesilmavahele või satud filmile poolkogemata alles siis peale, kui DVD on väljas. Positiivne on see, et nii tuleb päris korralik hulk üllatushitte. Samas võivad ka kergelt mööda lennata ning alles paar aastat hiljem loed sellest Trashi blogis ja kirud, et miks ma seda enne ei näinud. Isiklikult ei meeldi mulle trailereid vaadata ja astun tavaliselt tundmatusse. Vahel arva loen film sisukirjelduse läbi. Alles peale vaatamist (kui mul on endal arvamus teosest olemas) viskan pilgu trailerile, sisukirjeldusele ning loen mõned revüüd läbi.
Loen küll teiste arvustusi, aga kui asi tundub ikka huvitav, siis katkestan ja üritan peale vaatamist lõpuni lugeda. Isegi kui on kehv hinne antud, aga paistab, et äkki endale meeldib... vaatan ikka.

Johnnie To’s VENGEANCE teaser

Täitsa enda viga, et NK'd eelmine nädal ei viitsinud teha, et muud pahna sinna toppinud ning ei suutnud nädalavahetust oodata, et siis postitada. Võetud siit.



To vihmavarju fetiš saab järje. Mis värk tal nendega on?

Tube (Tyubeu)

Olin poolteist tundi mõnusalt oma voodis lebanud ja mõtlesin, et mis on see, mis ei luba mul seda filmi kinni panna? Kas see võib olla mõnusalt ülepingutatud aktsioon, übercoolid tegelased, aegluubis autoreklaamimaiguline kaameratöö, labaselt hea stsenaarium või Du-na Bae ja siis see tuli, key moment - hetk, kus kõva häälega naermine oli välistamatu, kus käed lendasid taevapoole ja karje fakk jee olid kerge tulema, ja nüüd see tuleb: rahvast täis piduriteta metroorong on sõitmas otse tuumaelektrijaama, jah. Souli metroologistikud olid paar päeva kõvasti pidu pannud, säästud soju peale raisanud ja oma mured tee äärde püsti pandud joomatelkidesse matnud, siis mindi tööle ja mõeldi, et viiks liini otse tuumaelektrijaamani. Vaevalt mõni eraagendist terrorist, kelle naine külmalt mõrvati ja kes päev varem oli lennujaamas 20 politseiniku maha koksanud ja oma paarilisega linnas kaost korraldamas, tuleb ja kaaperdab rongi ning sõidab otse tuuma-elektri-jaama. Karm tõde, poisid, aga nii just juhtus.

Väidetavalt on produtsentideks sama tiim, kes on süüdi Korea kino õitsengus ehk siis Shiri valmistamises. Endale Shiri eriti peale ei läinud. Näitlejad olid täitsa head, aga kõik oli kui tavalise Hollywoodi actionfilmi kondikavale ehitatud. Sama vea all kannatab ka Tube. Same ol'BS, kuid... kuid see oli nii halb, et mul oli tõsine lust seda vaadata. Kõik need kohustuslikud klišeed olid olemas, samas hoiti üleval sellist cool, it's still cool mentaliteeti ja päris parodeerimiseks ei läinud.

Karm politseiülem, kes koguaeg kamandab, kuid filmi lõpus hõiskab kõva häälega: "Hästi, minu mees, ta on parim ja teie teda ei peata!". Flashbackide käes vaevlev poolpohmas peategelane, kes one-linereid pritsib ja lihtsalt lahe välja näeb ning lõpus kaamerasse vaatab, viimase suitsu süütab ja kindlasse surma sõidab. Uus ja kena armastus, kes lõpus paar pisarat poetab ja narratiivi loeb. Kõike teadaja ja abivalmis noor nolk. Heasüdamlik mees, kelle naine on hätta jäänud ja üritab kõigest väest, et teda päästa. Abivalmis hääl telefonis. Higiste nägudega mehed vaatavad täppekraanilt(rongid on kujutatud täppidena ja liiguvad mööda jooni), et kas rongid põrkuvad kokku või mitte... pinge, pinge, pinge.

Tube



You may also not like: Shiri, Typhoon, Eye for an eye

Parking (Ting che)

Selle filmi sündmustik meenutab halba unenägu. Satud ebameeldivasse olukorda kust välja pääseda on peaaegu võimatu ning ärgates ohkad rahulikult, et see päriselt ei juhtunud. Chenil nii hästi ei lähe. Koju rutates veel pagariärist läbi minnes ja seal väike sõnelus müüjaga on alles raske õhtu algus. Keegi on ta auto kõrvale nii parkinud, et enda omaga välja ei saa. Ei jää muud üle kui omanik üles otsida, kuid see ei saa olema üldse kerge. 3. korrusel elav pime vanatädi peab teda kadunud pojaks, kohalikud gangsterid teevad liiga, 4.korruse lõbumaja ei olegi nii rõõmus koht kui arvata. Samas majas tegutsev juuksur hoiab oma kalapäid WC kraanikausis jne. Iga natukese aja tagant tema autole etteparkinud autoomanik vahetub. Ütleme nii, et päris p****s õhtu.

Iga tegelasega, kellega Chen näeme nö väikest klippi isiku elust. Näiteks Hiinast(mainland) tulnud neiu, kes vabrikust koondatakse ja Taiwanisse tööd otsima tuli ning lõbutüdrukuks hakkas. Rätsepa mured isa äri ülevõtmisega.
Klipid on lühikese, aga see eest huvitavad ja annavad filmile palju juurde, sest kuigi Chen on suure jama sees on teistel isegi veel halvemini läinud. Cheni mängiv Chen Chang ongi selline vana rahu ise. Ta saab isegi olukorra keerukusest aru, aga väljapääs sellest... vot, see ei taha eriti õnnestuda.

Film ise kulgeb rahulikult. Võib-olla oleks lootnud ise rohkem thrillerit, aga võtab täitsa oma suuna. See loomulikult meeldis mulle. Just selline aasialikult rahulik. Musta huumoriga on otse naelapea pihta tabatud.
Piltidelt on näha kui kuradi awesome see kõik välja näeb. Värvide vaheldus: punane, sinine, hall ja valge - kirju kui Taipei öö. Kuulub kindlasti selliste teoste paremikku, mida saab kokku võta kui "One night in deep shit".
Sel aastal juba kaheksas Taiwani film ja selle saare kino kohta jätkub mul vaid kiidusõnu. Kõva debüüt Mong-Hong Chungi poolt. Ta oli ise veel operaator ja stsenaariumi autor.
Nagu ka Uniformi ajal hoidsin silma rõduuksel, et äkki mõni kultuuriinimene tuleb oma kohustuslikku Pöffi laksu saama.

Eureka (Yurika)

Üks õhtu enne magama minekut mõtlesin, et vaatan Eureka rahulikult ära ja lipsan tuttu. Panin filmi käima ja igaks juhuks piilusin, et kaua see kestab. Silmad läksid suureks, sest kestvuseks 3h-i ja 37 minutit. See üritus jäi katki, kuna oleks vist hommikuni välja vaadanud. Nüüd oli seda aega ja rahulikult see Shinji Aoyama palju kiidetud draama minu telekaekraani paitas. Kõik tegelikult algas Sad Vacationist, kus Aoi Miyazaki poolt mängitud Kozue Tamura rääkis midagi bussi kaaperdamisest. Seda aga nii põgusalt, et jäi tunne, et äkki on tema eellugu mõnes teises filmis räägitud ja nii oligi. Selleks loomulikult Eureka, mis algabki bussi kaaperdamisega. Üks hull otsustab keset ilusat suve päeva relva võtta ja süütuid inimesi teise ilma saata. Tänu politsei kiirele tegutsemisele jäävad bussijuht Sawai ( Kôji Yakusho, kes on Kiyoshi Kurosawa lemmiknäitleja), õde ja vend Kozue ning Naoki (päris elus ka õde ja vend) ellu. Peale seda sündmust ei ole nende elud enam samad. Bussijuht Sawai närvid ütlevad üles ja otsustab kodust põgeneda, Kozue ja Naoki isa hukkub autoõnnetuses ja lapsed peavad suures majas üksinda elama. 2 aastat hiljem saabub Sawai tagasi ja otsustab uut elu alustada, aga vanemad on liiga jäärapäised ja ei ole kuidagi poja tegemistega rahul. Täiskasvanud mees, aga Jaapanis käivad need asjad teisiti. Perekond on alati väga tähtis.
Nii otsustabki ta lastega ühte majja kolida ja neile isa eest olla. Siiski ei laabu kõik kuis peab. Suveks tuleb külla laste lobamokast noor sugulane ja ümbruskonnas hakkavad toimuma saladuslikud mõrvad. Sawai proovib lastega viimast korda uuesti alustada ja minna bussiga reisile.

Rääkisin vist päris palju sisust ära. Film ise pole eriti kiire tempoga, kuid see ei ole üldsegi igav. See ja 3 ja pooltundi lendasid nii mis kole. Või on asi selles, et mulle tõesti sellised filmid lähevad hinge. Näiteks Pöffil Von Krahlis ebamugavatel istmetel oleks see tõsine piin.
Ei kasutata päris must-valget, vaid sellist punakat/pruuni-valget (Sepia tone), mis annab väsinud mulje ja see sobib hästi depressiivsete ja masendunud tegelaste juurde. Kaugvaated (maapiirkonnale) on kaameramehe lemmik kohad. Viimane kaader on värviline, sest see looduslik koht on lihtsalt ilus. Must-valgena ei oleks see nii mõjuv olnud. Õnneks sai Jaapani DVDlt vaadatud, mis on pildikvaliteedi poolest luhtunud Euroopa omast parem.

Pildil on noor Aoi Miyazaki, kes olenemata oma vanusele on jõudnud päris paljudes filmides mängida ja viimastel aastatel on tal graafik väga tihedaks läinud. Loomulikult teeb ta siin filmis korraliku rollisoorituse ning paistab, et Eureka oli tema esimeseks suuremaks filmiks.

Nagu Sawai ütles, et tema ei aita lapsi, vaid nemad teda. Nemad andsidki talle võimaluse oma elu otsast alustada ja leidis põhjuse eksisteerimiseks. Algul oli küll väike kartus ühe ebameeldiva tegelase sisse toomisega - see ülbe sugulane, kes koolivaheajaks olukorda "kontrollima" tuli. Õnneks see ei olnud nii. Tema oskuslik sisse toomine vajalikeks dialoogideks oli meisterlikult lahendatud. Ta oli selline muhe, kuid elutark noor mentor, kes vahel suutis oma jutuga mõned konfliktid kaasa tuua. Ta proovib lastele natuke koolitarkust õpetada, sest nad pole juba tükk aega koolis käinud. Kozue võtab isegi vedu ja saame teada, et tegemist on väga targa tütarlapsega, kuid kes on elus elanud üle palju tragöödiaid ja ei ole eriti suhtlemisaldis. Film jooksul ütleb ainult paar lauset.
Tänu Sad Vacationile oli ka natuke tundmisrõõmu - kaks kohalikku lihttöölist, kes kuidagi omavahel läbi ei saanud ja üks teist koguaega jalaga klobis, see oli ka SVs. SV on tegelikult järjeks veel Helplessile ja Tadanobu Asano karakterile. No sellest mehest ei saa üle ega ümber. Võib-olla on veel seoseid Aoyama teiste filmide vahel.

Kokkuvõttes on see üks võimsamaid Jaapani draamasid mida näinud. See on just selline Jaapani kino, mis mulle meeldib. Vähese dialoogiga suudetakse suured tunded ja emotsioonid edasi anda. Peale selle on see väga ilusti ülesse võetud. Kordan ennast, aga lihtsuses peitub ilu.

Eureka



You may also not like: Sad Vacation, Helpless