Toni tegelasekuju on lavastaja Aditya Assarat peegeldus endast. Tüdinud linnaelust ja otsides rahu suurest kärast satub ta vaiksesse, kuid sisimalt depressiivsesse linna. Lavastaja ise on viimased 12 aastat Ameerikas elanud ja kui ta sünnimaale tagasi tuli oli see totaalselt muutunud. Leidis, et kõik on kuidagi uus, aga samas on see ilu jäänud. Seal elavatele inimestele võib maakoht igavana tunduda - tolmune ja palav "põrgu", kuid mitte talle.
See on tegelikult üks nurkadest. See ei ole ainult vaade post-tsunamile ega ühe mehe eneseleidmisele vaid omakorda kooslus armastusfilmist, kogukonna liigsest ühte hoidmisest ja koos läbitud raskustest, mis kokkuvõttes võib traagiliselt lõppeda. Tonist saabki kui muutuse metafoor. Osa inimesed ei aktsepteeri teda. Tahetakse, et kõik oleks nagu vanasti. Ühele annab ta siiski lootust, kuid kartus teistele silma vaadata ja seda tunnistada on raske. Inimesi ei ole nii kerge "parandada" kui maju - see võtab palju rohkem aega ja kannatust.
Aeglaselt liigub kaamera mööda maalilise maakohti, viskab pilgu rusutud majadele/inimestele ja püüdlustele alustada uuesti. Selline tüüpiline festivalifilm (endale see sõna enam eriti ei meeldi).Kannatab mitme nö mitme kõrgpunktisündroomi käes. Olin valmis juba voodilt tõusma, aga ei, film jätkus. See, mis lõpus toimus tekitas imelikke tundeid. Samas oleks see võinud olemata olla, aga teise nurga alt vaadates tõmbab see hästi filmi kokku. Oli küll etteaimatavalt traagiline nagu mõnes Korea filmis, aga oma töö tegi ära.
Hinnet ei hakkagi panema. Mõnele võib tunda igava ja venivana, aga mulle just lähevad sellised filmid just korda. Tugev täispikk debüüt, kuid mitte perfektne.
Meenutav tugevalt Pöffil linastunud Mozart Towni - tempo ja oma lõpplahenduse poolest.
0 comments:
Postitage kommentaar