NK vol. 5 (if we could only see us now)

Sain oma kaua oodatud Thrice - if we could only see us now CD+DVD kätte. DVD sisaldab endas 110 minutist ülevaadet bändi neljast esimest aastast. Selline tüüpiline kuidas kokku saadi, raske algus, plaadilepingud ja muu suurem kiitus. Ega midagi erilist polnudki loota: sain, mis tahtsin. Pluss eraldi 9 live esinemist ja paar muusikavideot.
Natukenegi teadmisi Thrice poiste tegemistest ja pundis mängivate isikute iseloomust. Enne seda olin rohkem teadlik ainult lauljast/kitarristist Dustin Kensrue'st, sest peale Thrice tegeleb ta ka soologa ning andis 2007 välja folkrockiliku albumi Please Come Home. Paneb imestama, et PCH tuli välja alles nii hilja, sest DVDle saab näha, et ta esitas mõningaid lugusid juba aastal 2001.
Kui esimest korda kuulsin The Alchemy Index'id (vols I II III IV), siis pani mõtliskema nende selline suuna muutus. Tehti algus natukene karmimat post-hardcori ja vajuti vaikselt elektronilise, folki ja experimental rocki peale, siis peale DVD vaatamist enam mitte. Oli näha alget, et poisid tahavad iga albumiga midagi uut pakkuda. Kitarrist Teppei Teranishi suuri üritusi õppida jazz-klaverit ning Dustini akustilisekitarri jämm - seda kõike pakub Index vol IV: Earth.


Kaasas oli veel EP paarist rare'ist, live'st ja acousticust. Pakkus rohkem rõõmu kui DVD ja ost oli seda väärt ning kõik oli minu jaoks väga kenas pakendis.
Albumid: Kui enda lemmikust rääkida, siis seda nagu ei olegi. Nõrgemaks pean ma Index't vol I: Fire. No ütlema, et kõige rohkem läheb peale Vheissu, The Illusion of Safty ja Vol 4: Earth.


Eile sattusin eelmise aasta kriitikute poole üheks aasta parimaks valitud Shugo Tokumaru Exit'i nimelise albumi otsa. Kriitikud kriitikuteks, aga ütlen, et tegemist on hea kraamiga. Jah, sõnadest ei saa aru, kuid pole hullu, tegemist on alternatiivset multi-intstrumentaal-pop viljeleva andeka noormehega ja lüürika on boonuseks, sest instrumentaalne muusika, mis kõlaritest tuleb ning läbi tolmuse toa ja mööda betoon seinu voolab on puhas nauding. Oleks tore kui saaks natukenegi vanemat kraami kuulata, aga seniks saab Exiti saatel oma päikse poolses toas chillida.

Natuke filmipahna ka sekka. Eelmises postituses oli To uue filmi teaser, kuid asja teeb segaseks see, et netis levib filmi kohta kaks erinevat ploti ja siiamaani on arusaamatu, et kumb on õige.
Trailereid on isegi, kolm mida võiks ära märkida. Olen natuke BLOOD: THE LAST VAMPIRE juttu teinud ja nüüd on väljas pikem klipp sellest peadpööritavast vereimejate madinast - siin.
Sniper - Hong Kongi põnevusthriller, mis laenab päris palju elemente Hollywoodi kõvematest möllufilmidest. Uuem video Derek Yee The Shinjuku Incidentist.

Kõik kolm on sellised mainstriim kino põldudelt korjatud ning karm tõde on see, et väiksema eelarvelised draamad jäävad kahesilmavahele või satud filmile poolkogemata alles siis peale, kui DVD on väljas. Positiivne on see, et nii tuleb päris korralik hulk üllatushitte. Samas võivad ka kergelt mööda lennata ning alles paar aastat hiljem loed sellest Trashi blogis ja kirud, et miks ma seda enne ei näinud. Isiklikult ei meeldi mulle trailereid vaadata ja astun tavaliselt tundmatusse. Vahel arva loen film sisukirjelduse läbi. Alles peale vaatamist (kui mul on endal arvamus teosest olemas) viskan pilgu trailerile, sisukirjeldusele ning loen mõned revüüd läbi.
Loen küll teiste arvustusi, aga kui asi tundub ikka huvitav, siis katkestan ja üritan peale vaatamist lõpuni lugeda. Isegi kui on kehv hinne antud, aga paistab, et äkki endale meeldib... vaatan ikka.